Ventilatsioonisüsteemi ülesanne on tagada tervislik sisekliima, kuid see ei tähenda, et ventilatsioon peaks töötama ööpäevaringselt sama võimsusega. Siseõhu kvaliteet muutub päeva jooksul pidevalt: ruumides viibivate inimeste arv, igapäevased tegevused ja õhuniiskus mõjutavad otseselt seda, kui palju värsket õhku tegelikult vaja on.
Just seetõttu kasutatakse tänapäevastes ventilatsioonisüsteemides CO₂- ja niiskusandureid. Need võimaldavad reguleerida ventilatsiooni vastavalt tegelikule vajadusele, aidates hoida sisekliima mugavana ja vähendada tarbetut elektrienergia kulu.
Vajaduspõhise ventilatsiooni põhimõte on lihtne: ventilatsiooniseade suurendab õhuvahetust siis, kui ruumi kasutuskoormus või niiskustase seda nõuab, ning vähendab õhuvoolu, kui vajadus suurema ventilatsiooni järele puudub. Nii väheneb ventilaatorite elektritarve ja vajadus töödelda suuremat õhuhulka ajal, mil see ei ole vajalik.
Miks ei ole pidevalt maksimaalne ventilatsioon vajalik?
Siseõhu kvaliteet ei ole päeva jooksul kunagi ühesugune. Magamistoas tõuseb CO₂ sisaldus tavaliselt öösel, kui inimesed magavad. Eluruumides suureneb see siis, kui pere on kodus või külla tuleb rohkem inimesi. Köögis ja vannitoas mõjutavad sisekliimat omakorda toiduvalmistamine, pesemine ja muud tegevused, mille käigus suureneb õhuniiskus.
Kui ventilatsioonisüsteem töötaks kogu aeg maksimaalse õhuvooluhulgaga, kuluks rohkem elektrienergiat, kuigi suure osa ajast ei ole selline ventilatsiooni intensiivsus vajalik. Vajaduspõhine ventilatsioon võimaldab õhuvahetust reguleerida vastavalt sellele, mis ruumides tegelikult toimub.
Seejuures ei tähenda vajaduspõhine juhtimine projekteeritud õhuvooluhulkadest loobumist – andurite ülesanne on võimaldada ventilatsiooniseadmel etteantud piirides tegelikule vajadusele reageerida.
Kuidas aitavad CO₂- ja niiskusandurid?
CO₂-andur mõõdab süsinikdioksiidi sisaldust siseõhus ning aitab hinnata eelkõige inimeste kohalolust ja ruumi kasutuskoormusest tulenevat ventilatsioonivajadust. Mida rohkem inimesi viibib suletud ruumis ja mida kauem nad seal viibivad, seda kiiremini CO₂ kontsentratsioon üldjuhul suureneb.
CO₂ sisaldust väljendatakse ühikuga ppm ehk miljondikosa (parts per million). Välisõhus on CO₂ sisaldus tavaliselt ligikaudu 400–500 ppm ning eluruumides kasutatakse umbes 1000 ppm taset sageli ühe orientiirina siseõhu kvaliteedi hindamisel. Konkreetne soovitud CO₂ piirväärtus tuleb siiski valida vastavalt ruumi kasutusele ja projektis seatud sisekliima nõuetele.
Kui CO₂ tase tõuseb seadistatud piirist kõrgemale, saab ventilatsiooniseadme automaatika õhuvahetust suurendada. Kui CO₂ kontsentratsioon langeb, saab ventilatsiooni intensiivsust taas vähendada.
Oluline on eristada CO₂- ja VOC-andurit. CO₂-andur mõõdab konkreetselt süsinikdioksiidi kontsentratsiooni, samas kui VOC-andur reageerib lenduvatele orgaanilistele ühenditele (Volatile Organic Compounds) ning võimaldab hinnata teist tüüpi õhusaaste esinemist. Seetõttu sõltub sobiva anduri valik sellest, millise näitaja alusel soovitakse ventilatsiooni juhtida.
Niiskusandur töötab sarnasel põhimõttel. Kui näiteks duši kasutamise või toiduvalmistamise ajal tõuseb õhuniiskus, suurendab ventilatsiooniseade automaatselt õhuvahetust, et liigne niiskus ruumist eemaldada.
Niiskuse järgi juhtimisel tuleb aga arvestada ka välisõhu tingimuste ja aastaajaga. Talvel sisaldab külm välisõhk tegelikult vähe veeauru isegi siis, kui selle suhteline õhuniiskus on kõrge. Kui selline õhk siseneb hoonesse ja soojeneb, muutub selle suhteline niiskus madalaks ning suurem õhuvahetus võib siseruume kiiresti kuivatada.
Suvel võib olukord olla vastupidine: soe välisõhk võib sisaldada palju niiskust ning ainult ventilatsiooni intensiivsuse suurendamine ei pruugi siseruumide niiskust vähendada. Kui õhuvahetusest niiskuse eemaldamiseks ei piisa, võib vajalik olla aktiivne kuivatamine, näiteks DX-jahuti või veejahutuspatarei abil, kus õhu jahutamisel kondenseerub osa veeaurust välja.
Seetõttu ei tähenda niiskusandur üksnes seda, et „suurem niiskus = suurem ventilatsioon“. Hästi seadistatud juhtimisel tuleb arvestada nii sise- kui välisõhu tingimustega ning ventilatsiooniseadme võimalustega.
Kui niiskustase normaliseerub, naaseb süsteem säästlikumale töörežiimile. Automaatne juhtimine tähendab, et ventilatsioon töötab just nii palju kui vaja – mitte rohkem ega vähem.
Väiksem energiakulu ilma sisekliimas järeleandmisi tegemata
Vajaduspõhine ventilatsioon aitab vähendada olukordi, kus ventilatsiooniseade töötab suurel võimsusel ajal, mil selleks tegelikku vajadust ei ole. See tähendab väiksemat elektritarbimist ning samal ajal stabiilset ja tervislikku sisekliimat. Komfoventi DOMEKT ventilatsiooniseadmetega saab kasutada nii CO₂-, VOC- kui ka niiskusandureid. Andurite mõõtmistulemuste põhjal reguleerib seadme automaatika ventilaatorite töökiirust vastavalt kasutaja määratud piirväärtustele.
DOMEKT automaatikas kasutatakse CO₂-anduri puhul mõõtevahemikku 0–2000 ppm ning VOC-anduri puhul skaalat 0–100%. Niiskusanduri puhul hinnatakse suhtelist õhuniiskust. Kasutaja saab määrata soovitud tasemed ja vahemiku, mille piires automaatika ventilatsiooni intensiivsust reguleerib.
CO₂- ja õhukvaliteedi andureid on võimalik paigaldada nii ventilatsioonikanalitesse kui ka otse ruumidesse ning ühe DOMEKT ventilatsiooniseadmega saab ühendada kuni kaks andurit. See võimaldab juhtida ventilatsiooni veelgi täpsemalt, näiteks kahekorruselistes elamutes või erineva kasutuskoormusega ruumides.
Kahe anduri kasutamisel saab automaatika infot erinevatest mõõtepunktidest – näiteks võib kahekorruselises hoones olla üks CO₂-andur kummalgi korrusel. Anduri asukoha valikul on oluline, et mõõdetav väärtus iseloomustaks võimalikult hästi nende ruumide tegelikku kasutuskoormust, mille ventilatsiooni selle näidu järgi juhitakse.
DOMEKT õhukvaliteedi automaatjuhtimise puhul saab ventilatsiooni intensiivsust tavaliselt reguleerida vahemikus 20–70%, kusjuures kasutaja saab minimaalse ja maksimaalse piiri vastavalt vajadusele muuta. Kui minimaalseks ventilatsiooni intensiivsuseks seadistatakse 0%, võib seade hea siseõhu kvaliteedi korral ajutiselt seiskuda. Seade kontrollib seejärel perioodiliselt siseõhu seisundit ning käivitub automaatselt uuesti siis, kui õhu kvaliteet või niiskustase seda nõuab.
Näiteks DOMEKT automaatika õhukvaliteedi juhtimisfunktsioonis käivitub seade sellisel juhul perioodiliselt madalal intensiivsusel, kontrollib andurite näite ning jätkab ventilatsiooni juhul, kui CO₂, VOC või niiskuse tase ületab määratud väärtust. Kui näidud on sobivad, võib seade uuesti seiskuda.
Automaatika seadistamisel ei ole seega oluline ainult soovitud CO₂- või niiskustase, vaid ka minimaalne ja maksimaalne lubatud ventilatsiooni intensiivsus. Need määravad, kui suures ulatuses võib süsteem andurite näitude muutumisele reageerida. Selline automaatne juhtimine aitab ühendada kaks olulist eesmärki – tagada kvaliteetne sisekliima ja kasutada energiat võimalikult tõhusalt.
CO₂-, VOC- ja niiskusandurite suurim eelis ongi võimalus siduda ventilatsiooni töö ruumide tegeliku kasutusega. Õigesti valitud andurid ja seadistatud juhtimispiirid võimaldavad vältida tarbetult suurt õhuvahetust, säilitades samal ajal soovitud siseõhu kvaliteedi ja niiskustaseme.
